Kannatlikkus.

Millegi pärast tunnen vajadust täna just sel teemal arutleda...
Meie igapäevaelu, kulgegu ta siis linnas, alevis, maal, ... talus... , kipub ikka kujunema selliseks "üle-pea-kaela-tormamiseks". Meie peas ajab üks mõte teist taga - mida me peame tegema siis ja peale seda ja siis veel peale seda... Oot - aga ma olen ju veel SIIN (ja praegu - nagu oli kord üks hea saade :) ).
Sellises meeleseisundis ei maksa "suuri saavutusi" oodata. Hobuse juurde pole mõtet minna mõttes tiksumas - ah, mul on vaid nii ja nii palju aega ning ma pean jõudma veel seda ja teist teha...
Hobune tajub seda... ja keerab sulle hoopis selja (nagu minuga täna juhtus :) - no jah üks oluline segav faktor oli veel juures - need sääsed. Katsu sa siis millelegi keskenduda, kui sadakond tahab sust ja su suksust osa saada)
Aga kuidas siis defineerida "kannatlikkust"? Mulle meeldib, kuidas M.Coates seda sõnastab, niisiis ei hakka ma jalgratast leiutama ning tsiteerin:

• Kannatlikkus tähendab omaenda eesmärkide ohverdamist kellegi teise heaks. See kätkeb endas ka dolerantsust, visadust ja autunnet, isegi frustratsiooni ja vihaga silmitsi seistes. Hobustega tegeledes on mõistlik olla mitmekügne. Kui oleme kärsitud, ... ja vihastame, läheb nii meie endi, hobuste kui ka teiste jaoks ikka midagi valesti.
• Hobused peavad elus aina ootama ja ootama ning tihti ei saagi nad seda, mida vajavad, vaikselt mõtliskledes, miks inimesed nende palveid eiravad.
  
• Hobused paluvad meil neid tundma õppides kannatilkud olla...
• Vaid siis, kui meid valdab rahu ja harmoonia, ütleb hobune südamest: "MA TAHAN VIIBIDA SU LÄHEDUSES JA JÄRGNEDA sinu juhendamisele"

Jätsin kaks viimast sõna väikeste tähtedega, sest sõna "järgneda" ütleb juba kõik, mis vaja. Jättes välja domineerimisvajaduse, mida siiski aeg-ajalt esile tõstetakse... Aga mis teha - kui neid on nii õpetatud, siis nad ei oskagi asjale teistmoodi läheneda.... Kui just ei käi "klõps" - aga mis siis, KUI...