...ja nii see tunne küpses ja küpses, kuni minuni jõudis Margrit Coates´i raamat "Ühenduses hobusega"
Mõnda aega ta lihtsalt lamas seal - muude "vajalike" paber-kuhilate all. Siis jälle ma lugesin - veidi siit ja veidi sealt..., kuid mõte ei jõudnud südamesse. Siis aga, just täna öösel :) , tundsin äkki tungivat vajadust omi mõtteid nö kirja hakata panema.
Ma avastasin paralleeli sellega, mida olin omandanud psühholoogialisi raamatuid lugedes ning eri gruppides osaledes. Ma sain kinnitust sellele, et hobustel ON võime ( ja muide - meil endil ikka ka) aidata meil endid aidata :D. Kõlab ehk kummaliselt, aga kui järele mõelda....?
Ma sain kinnitust ja aru, MIKS mulle on nii vastumeelne ringaed... (kuigi ta on mul olemas ja olen ka kasutanud, aga sellest, kuidas ja mis tulemustega, kunagi hiljem).

Kuid suurema üllatuse osaliseks sain siis, kui lugesin lk 89 - kastis välja pakutud harjutust...
Ma polnud isegi hobuse juures. Kuid ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida... Selles on midagi. Kogu MEID ümbritsevas maailmas ON midagi, mil on meile mõju, isegi kui me ise sellest aru ei saa :)

....järgmise korrani...