...Kas märkad vahel, et sul on raske hoogu maha võtta ja hinge tõmmata, et igatsed tasakaalu ja hingerahu, kuid ei oska öelda "ei"?...Hülgad oma sisemise äratundmise - just nii me tavaliselt teemegi, kui meid pole toetatud, nähtud ega kuulda võetud... ja kõik see, mis oleme lasknud endale sisse "susata", jätab oma jälje. Säärased vihjed ja salasõnumid võivad minna nii põletikuliseks, et need täidavad kogu meie elu.
Hinge kogu sisemus kisendab igatsusest tulla nähtavaks nii kaua, kuni lõpuks pöörame pilgu temale. Nõnda saab meie halvast enesetundest lootus... ja kui ise ei oska, tuleb abi paluda, sest abi ei saabu , kui seda ei palu. Õigupoolest ei pane keegi enne tähele, et ta abi vajab, kui tal hing paelaga kaelas. Nõnda sunnitakse meid kasvama. Elu kutsub meid nii kaua, kuni meil on hing sees...

Need mõted on Tommy Hellsteni raamatust "Kolmas võimalus" - vahest toon edaspidigi sealt mõtteid, mida jagada, et siis ehk teidki innustada selle mehe kirjutisi sirvima...?

...paar sõna sellest pildist... võib ju tekkida küsimus ja ehk isegi pahameel, et miks ma niiiii ebakvaliteetse pildi siia üles riputasin... kuid kas pole sageli ka elus nii, et näeme üpris uduselt asju. Ka neid, mis meile väga olulised on - vahest isegi hädavajalikud? Mida mööda me silm harjub asju eristama, seda selgemaks muutub me pilk ja seeläbi loodetavasti ka siht/eesmärk/elumõte.... võtkem nii, kuis süda rahule jääb :)