...Kas märkad vahel, et sul on raske hoogu maha võtta ja hinge tõmmata, et igatsed tasakaalu ja hingerahu, kuid ei oska öelda "ei"?...Hülgad oma sisemise äratundmise - just nii me tavaliselt teemegi, kui meid pole toetatud, nähtud ega kuulda võetud... ja kõik see, mis oleme lasknud endale sisse "susata", jätab oma jälje. Säärased vihjed ja salasõnumid võivad minna nii põletikuliseks, et need täidavad kogu meie elu.
Hinge kogu sisemus kisendab igatsusest tulla nähtavaks nii kaua, kuni lõpuks pöörame pilgu temale. Nõnda saab meie halvast enesetundest lootus... ja kui ise ei oska, tuleb abi paluda, sest abi ei saabu , kui seda ei palu. Õigupoolest ei pane keegi enne tähele, et ta abi vajab, kui tal hing paelaga kaelas. Nõnda sunnitakse meid kasvama. Elu kutsub meid nii kaua, kuni meil on hing sees...

Need mõted on Tommy Hellsteni raamatust "Kolmas võimalus" - vahest toon edaspidigi sealt mõtteid, mida jagada, et siis ehk teidki innustada selle mehe kirjutisi sirvima...?

...paar sõna sellest pildist... võib ju tekkida küsimus ja ehk isegi pahameel, et miks ma niiiii ebakvaliteetse pildi siia üles riputasin... kuid kas pole sageli ka elus nii, et näeme üpris uduselt asju. Ka neid, mis meile väga olulised on - vahest isegi hädavajalikud? Mida mööda me silm harjub asju eristama, seda selgemaks muutub me pilk ja seeläbi loodetavasti ka siht/eesmärk/elumõte.... võtkem nii, kuis süda rahule jääb :)

Ühendused ja sidemed...

...taas tsiteerides M. Coates´i, jagan neid Teiega...

• Püstitades enda ja loomade vahele barjääre, magame maha võimalusi isiklikuks arenguks...Inimesed üle maailma on taipamas, et hobustel on võime sütitada ja integreerida sügavat mõistmist. See võib juhtuda ratsutade, hooldades, kui ka lihtsalt nende lähedal viibides...
• (näide elust) ... "Oma hobuse lakka kammides, tundsin äkitselt, et oleme mõlemad ühise teadvuse kaudu ühendatud. Seejärel käis äkitselt "siuh" ja me segunesime üheks isikuks. Ma võin ainult kirjeldada seda ühtsuse jagamise tunnet: hetkeks olin täidetud tõelise, minule võõra tarkusega. See oli kõikvõimas tunne ja ma tahtsin igavesti sellest kinni hoida, sest mõtlesin, millist harukordset kasu võiks sellest mu patsiendid saada" (tegemist oli medõega)

Kes on näinud filmi "Avatar"... meenutage - kui ratsanik hüppas hobuse selga, mis oli ta järgmine samm?.... Ühendada oma "pats" hobuse "lakaga".... [sama protseduur toimus imelise lendava- ja ka metsiku pantrilaadse olendiga - eesmärgiks üks - mõista, tajuda üksteist... "NÄHA"]
Mõni võib öelda - see ju film, muinasjutt... aga selles nükkes on midagi.

http://www.youtube.com/watch?v=O4jYr4502M0

Leona Lewis "I See You" video ("Avatar")

Kannatlikkus.

Millegi pärast tunnen vajadust täna just sel teemal arutleda...
Meie igapäevaelu, kulgegu ta siis linnas, alevis, maal, ... talus... , kipub ikka kujunema selliseks "üle-pea-kaela-tormamiseks". Meie peas ajab üks mõte teist taga - mida me peame tegema siis ja peale seda ja siis veel peale seda... Oot - aga ma olen ju veel SIIN (ja praegu - nagu oli kord üks hea saade :) ).
Sellises meeleseisundis ei maksa "suuri saavutusi" oodata. Hobuse juurde pole mõtet minna mõttes tiksumas - ah, mul on vaid nii ja nii palju aega ning ma pean jõudma veel seda ja teist teha...
Hobune tajub seda... ja keerab sulle hoopis selja (nagu minuga täna juhtus :) - no jah üks oluline segav faktor oli veel juures - need sääsed. Katsu sa siis millelegi keskenduda, kui sadakond tahab sust ja su suksust osa saada)
Aga kuidas siis defineerida "kannatlikkust"? Mulle meeldib, kuidas M.Coates seda sõnastab, niisiis ei hakka ma jalgratast leiutama ning tsiteerin:

• Kannatlikkus tähendab omaenda eesmärkide ohverdamist kellegi teise heaks. See kätkeb endas ka dolerantsust, visadust ja autunnet, isegi frustratsiooni ja vihaga silmitsi seistes. Hobustega tegeledes on mõistlik olla mitmekügne. Kui oleme kärsitud, ... ja vihastame, läheb nii meie endi, hobuste kui ka teiste jaoks ikka midagi valesti.
• Hobused peavad elus aina ootama ja ootama ning tihti ei saagi nad seda, mida vajavad, vaikselt mõtliskledes, miks inimesed nende palveid eiravad.
  
• Hobused paluvad meil neid tundma õppides kannatilkud olla...
• Vaid siis, kui meid valdab rahu ja harmoonia, ütleb hobune südamest: "MA TAHAN VIIBIDA SU LÄHEDUSES JA JÄRGNEDA sinu juhendamisele"

Jätsin kaks viimast sõna väikeste tähtedega, sest sõna "järgneda" ütleb juba kõik, mis vaja. Jättes välja domineerimisvajaduse, mida siiski aeg-ajalt esile tõstetakse... Aga mis teha - kui neid on nii õpetatud, siis nad ei oskagi asjale teistmoodi läheneda.... Kui just ei käi "klõps" - aga mis siis, KUI...

...ja nii see tunne küpses ja küpses, kuni minuni jõudis Margrit Coates´i raamat "Ühenduses hobusega"
Mõnda aega ta lihtsalt lamas seal - muude "vajalike" paber-kuhilate all. Siis jälle ma lugesin - veidi siit ja veidi sealt..., kuid mõte ei jõudnud südamesse. Siis aga, just täna öösel :) , tundsin äkki tungivat vajadust omi mõtteid nö kirja hakata panema.
Ma avastasin paralleeli sellega, mida olin omandanud psühholoogialisi raamatuid lugedes ning eri gruppides osaledes. Ma sain kinnitust sellele, et hobustel ON võime ( ja muide - meil endil ikka ka) aidata meil endid aidata :D. Kõlab ehk kummaliselt, aga kui järele mõelda....?
Ma sain kinnitust ja aru, MIKS mulle on nii vastumeelne ringaed... (kuigi ta on mul olemas ja olen ka kasutanud, aga sellest, kuidas ja mis tulemustega, kunagi hiljem).

Kuid suurema üllatuse osaliseks sain siis, kui lugesin lk 89 - kastis välja pakutud harjutust...
Ma polnud isegi hobuse juures. Kuid ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida... Selles on midagi. Kogu MEID ümbritsevas maailmas ON midagi, mil on meile mõju, isegi kui me ise sellest aru ei saa :)

....järgmise korrani...